16.juunil 2016ndal aastal avaldati Maalehes Margit Aedla kirjutatud artikkel “Laste uneaeg lüheneb, unehäired süvenevad.” Seal rääkis meie unenõustaja Kene Vernik uneprobleemidest.
Lapsed magavad üha vähem ja veedavad palju aega nutiseadmete taga. See on põhjustanud mitmeid uneprobleeme. Kui levinud on Eestis laste uneprobleemid ja mida saab ette võtta?
Unimedi unenõustaja Kene Vernik ütleb, et Eesti laste uneprobleemidest ei ole praegu täielikku ülevaadet. Kui aga vaadata Ameerika uuringuid, siis sealne statistika näitab, et kolmest kuni 10 aastasest lapsest kahel esineb uneprobleeme.
Laste uneaeg on maailmas lühenenud keskmiselt kaks tundi, mis tekitab neile tõsise unepuuduse. Trend on selline, et lapsed veedavad üha rohkem aega (teleri, arvuti jm nutiseadmete) ekraanide taga, USA uuringute andmeil juba keskmiselt 5 – 7 päevas. See on üks peamisi unepuuduse põhjustajaid.
Inglismaa uuringute põhjal on 96% – l noortest vanuses 11 – 16a nutiseade. Sealsed lapsed on päevas 4,5 tundi ekraanide taga. Ameerika Une Assotsiatsioon (America Sleep Association) rõhutab tugevalt oma artiklites, et lapsed 4.elukuust kuni 6.eluaastani vajavad katkematult und vähemalt 11 – 12 tundi ja 7 – 12 aastased 10 – 11 tundi. Praegu on laste unetundide keskmine arv 7.
Unes kõndimine ja rääkimine on üsna levinud
Unedeprivatsiooni ehk unepuudus tekitab tõsiseid kognitiivseid-, meeleolu- ja käitumishäireid lastel. Laste puhul on välja toodud kehv keskendumisvõime koolitundides, väsinud ja unine enesetunne, vähene või liigne söömine, hüperaktiivsus päeval ning rahutu uni öösel.
“Unepuuduse võib tekitada ka hingamishäire öösel, mida väga tihti ei märgata. Kõige parem on last jälgida öösel, kuidas ta magab, kas suu lahti, nohiseb, norskab või on ka kuulda lausa hingamispause – sel juhul tuleb kiirelt pöörduda unearsti poolt,” ütleb Kene Vernik.
Unes kõndimine ja rääkimine on lastele väga omane ja üldjuhul need käitumishäired kaovad, kui lapsed jõuavad varateismelise ikka. “Kui käitumine öösel ei ole ohtlik teistele ega lapsele endale, siis ei ole vaja muretseda,” ütleb unenõustaja.
Varajane ravi on oluline
Hingamishäire ja norskamise puhul tehakse lapsele kõigepealt uneuuring ( polüsomnograafia) ja selle põhjal otsustatakse, kas laps vajab kirurgilist sekkumist või suunatakse ta müofunktsionaalsesse teraapiasse, tehakse ka tihedat koostööd ortodontidega.
Unes kõndimise puhul on esmalt vaja taastada une pikkus, mille jaoks kasutatakse unepäevikuid ja aktimeetriat, seejärel hakatakse vajadusel und kasvatama.
Lisaks vaadatakse üle lapse unehügieen ja keskkond. Tihti on seal probleeme vale söömisega, liiga palju nutiseadmetes olemisega, vähese füüsilise aktiivsusega. Uneaegne käitumishäire võib olla ka PTSH( posttraumaatiline stressihäire) tagajärg.
Kas unehäiretest on võimalik ka lõplikult jagu saada? “ Mida varem me unehäirega tegelema hakkame, seda kiirem on paranemine. Mõned raviskeemid on inimesega elu lõpuni. Kuid enamikule unehäiretele on leitud asjakohane ravi. Näiteks unetust ravitakse peamiselt unetuse kognitiiv käitumusliku psühhoteraapia abil, mis on ravimivaba ja pika positiivse ravimtoimega,” räägib Kene Vernik.
Hingamishäiretega haiged, kellele on määratud aparaadiravi, jäävad masinaga elu lõpuni, kuid see – eest elavad nad kordades täisväärtuslikumat elu, kui ilma aparaadita. Kui laps on saanud varajast ravi hingamishäire puhul, siis täisikka jõudmisel võib see häire täielikult kaduda.