Unehäirete äratundmiseks ja raviks on oluline mõista unerütmide muutumist elu jooksul. Lapseea unel on mitmeid olulisi erinevusi võrreldes täiskasvanu ja vanuri unega. Suurimad muutused leiavad aset kahel esimesel eluaastal. Unerütmi mõjutavad sisemised (normaalsed füsioloogilised muutused) ja välimised (keskkond, ema-isa käitumine) faktorid. Arsti tähelepanu vajavaid unehäireid aitab mõista üldiste füsioloogia aluste tundmine.
Une regulatsiooni kujundamine
Une regulatsioon tähendab lapse võimet vastavalt väsimuse tasemele mõista magamajäämist kui loomulikku osa ööpäevasest rütmist. Lapsed peaksid jääma iseseisvalt omas voodis magama iseseisvalt ning öiste ärkamiste puhul suutma ise uinuda.
Mõistlik on vanematel panna õhtul voodisse unine kuid ärkvel laps. Kolmanda elukuu uneharjumused ennustavad võimalikke probleeme kuuekuusena ja üheaastasena. Iseseisvalt magamajääv kolmekuune laps suudab seda teha ka kuuekuusena ja üheaastasena.
Hea unerütm kolmekuusena viitab ka väiksemale arvule öistele ärkamistele 6- ja 12kuustel. Seega on mõttekas unerütme puudutava informatsiooniga tutvuda juba lapseootel olles.
Unehäire märkamine
Unehäire märkamist mõjutavad mitmed asjaolud nagu unehäire tüüp, sagedus, tõsidus. Unehäire esinemist toob esile ka lapse temperament, käitumisstiil, erinevused sisemises kellas (kas laps on “hommiku- või õhtutüüp”), kaasuvad haigused, mahajäämus füüsilises või vaimses arengus, äge ja krooniline stress.
Unehäirete märkamiseks võib perearst või eriarst uurida
Selleks, et kindlaks teha lapse ööune pikkus ja terviklikkus, küsitakse magamamineku ja – ärkamiseaega ning öiste ärkamiste arvu. Reeglina vajab laps nii palju und, et tunda end puhanuna.“Üleväsimuse” sümptomid (virisemine, tujukus, hüperaktiivsus) võivad viidata ka kroonilisele ning mõne haigusega seotud unevõlale.