Mis on parasomnia?
Sõna parasomnia tuleneb kreekakeelsest eesliitest para– (tähenduses „ebatavapärane“) ning ladinakeelsest sõnast somnus (tähendusega „uni“). Sellest lähtuvalt võiks parasomniateks nimetada kõiki unehäireid. Unemeditsiin kasutab antud mõistet aga üpriski kitsas tähenduses. Meditsiiniliselt loetakse parasomniateks unehäireid, mida iseloomustab ebatavaliste liigutuste, emotsioonide ning tajude ja unenägude esinemine. Seega on tegu väga mitmekülgse unehäirete grupiga.
Parasomniad jagunevad laias laastus kaheks: REM unega seotud ning mitte-REM (NREM) unega seotud parasomniad. Nende kõrval eristatakse ka kindla unefaasiga mitteseotud parasomniaid nagu näiteks unega seotud enurees ehk voodimärgamine, unega seotud hallutsinatsioonid ning kurjakuulutava nimega ent täiesti ohutu „plahvatava pea sündroomi“.
REM-parasomniad
REM-parasomniate alla kuuluvad REM-käitumishäire, uneparalüüs ning õudusunenägude häire. REM-käitumishäiret iseloomustavad läbi une esinevad häälitsused või keerukad liigutused. Enamasti on nende näol tegu mõne negatiivse sisuga unenäo läbimängimisega. Pärast ärkamist on inimene antud unenäost teadlik ning võib seda väga detailselt kirjeldada. Kui inimene liigutab end REM-käitumishäire episoodi ajal, siis on ta silmad enamasti suletud. Ringi kõndimist esineb selle häire puhul harva. Antud häiret esineb pigem meessoo esindajatel ning levimus üldpopulatsioonis on 0,4-0,8%. Häire esinemist seostatakse REM unefaasis tavapärase lihaste atoonia mitteesinemisega episoodi ajal, st kui tavapäraselt on meie lihaste töö REM une ajal blokeeritud, et me ei saaks unenägusid „läbi mängida“, siis REM-käitumishäire puhul võib antud süsteemi töös esineda häireid, mistõttu lihaste töö ei ole episoodi ajal takistatud.
Uneparalüüs
Uneparalüüs on teine parasomnia, mida seostatakse REM-aegse atooniaga. Kui REM-käitumishäire puhul ei tööta atooniat tekitav süsteem piisavalt efektiivselt, siis uneparalüüsi ajal töötab see edasi ka siis, kui inimene on ärganud. Sel juhul ärkab inimene unest, kuid ei suuda end liigutada, millega kaasneb tugev ärevustunne. Antud episood võib kesta alates paarist sekundist kuni mõne minutini. Antud probleemi esineb hinnanguliselt 4-5% inimestest.
Õudusunenägude häire puhul kogeb inimene korduvalt ning sageli häiriva sisuga unenägusid. Kuna ebameeldiva sisuga unenägusid võib aeg-ajalt esineda kõigil inimestel, loetakse seda unehäireks vaid siis, kui sellega kaasneb päevane unisus, väsimus, meeleoluprobleemid, kognitiivsed probleemid, halvenenud üldine toimetulek või hirm seoses magamisega. Õudusunenägude esinemine lapseeas on üpriski levinud nähtus ning vahel esinevaid õudusunenägusid lapseeas unehäireks ei loeta. Küll aga saab diagnoosida õudusunenägude häiret umbes 1-5% lastest, kellel õudusunägusid esineb väga sageli. Täiskasvanute seas esineb õudusunenägude häiret vähem ning seda seostatakse eelkõige traumaatiliste kogemustega.
NREM-parasominad
NREM-parasomniate alla kuuluvad „klassikaline“ parasomnia uneskäimine, unega seotud söömishäire, segadusseisundi erutuvus ning unepaanika. Uneskäimise ning unega seotud söömishäire puhul võib inimene liikuda elamises ringi ning viimase puhul ka läbi une süüa. NREM-parasomniate puhul on episoodi ajal enamasti inimese silmad lahti ning esineb nö „klaasistunud pilk“. Segadusseisundi erutuvuse all kannatavad inimesed voodist välja ei tule, kuid võivad nö läbi une tõusta voodis istukile. Episoodide ajal võib esineda ka rääkimist. Unepaanika puhul ärkab inimene tugeva hirmutundega, kuid ei seosta seda mõne negatiivse sisuga unenäo esinemisega.
NREM-parasomniad tekivad enamasti ärkamisel N3 unestaadiumist ehk sügavast unest. Antud häirete grupp on väga levinud lapseeas, kus nende levikut hinnatakse kuni 40%-ni. Enamasti kaovad NREM-parasomniate kaebused teismeikka jõudmise ajaks, kuid vähesel osal inimestest võivad need jääda püsima ka täiskasvanueas.
REM-parasomniate riskifaktoriteks on nikotiini ning teatud ravimite kasutamine. NREM-parasomnaid seostatakse lisaks osade ravimite kasutamisele ka alkoholi tarbimise, stressi ja unepuudusega. Seega parim viis parasomniatest hoidumiseks on vaadata üle oma elustiil. Inimestel, kes on varasemalt kannatanud parasomniate all, tasuks vajadusel konsulteerida arstiga, kas väljakirjutatud ravimid võivad soodustada parasomniate esinemist.
Parasomniad võivad olla inimesele ohtlikud
Kuigi enamuse parasomniate puhul on nende kõige ebameeldivam külg episoodi ajal tekkiv hirmutunne või pärast episoodi tekkida võiv häbi, siis teatud tüüpi parasomniad võivad olla ka ohtlikud inimese elule ja tervisele. Nendeks on uneskõndimine ning uneaegne söömishäire. Mõlema häire puhul ei kontrolli inimene läbi une oma käitumist, mistõttu võib ta episoodi käigus näiteks kukkuda trepist alla või vigastada end terava noaga toitu lõigates. Uneaegse söömishäire puhul on eraldi ohuallikaks ka see, et episoodi ajal võivad antud häire all kannatavad inimesed süüa ka mittesöödavaid aineid või objekte.
Parasomniate ravi
Parasomniate ravi põhimõtted on nii REM- kui ka NREM-parasomniate puhul sarnased. Vaadatakse üle inimese unehügieen ehk käitumised ja keskkonnatingimused, mis võivad häirida une kvaliteeti. Lisaks rõhutatakse parasomniate ravis regulaarse unegraafiku hoidmist ning piisava unetundide arvu tagamist. Kasuks võib tulla ka stressiga toimetuleku oskuste parandamine, millega saavad inimest aidata psühholoogid. Väga oluline rõhk on turvalise magamiskeskkonna loomisel, mistõttu soovitatakse uneskõndimise ja uneaegse söömishäire all kannatajatel lukustada magamistoas uksed ja aknad ning eemaldada magamistoast kõik esemed, millega inimene võiks end vigastada. Oluline osa on ka pereliikmete nõustamisel, kuidas toime tulla lähedasega, kes kipub öösiti ringi liikuma. Väga levinud on käsk unes liikujat mitte äratada. Antud soovituse taust tuleneb eelkõige asjaolust, et uneskõndija võib äratamisel olla segaduses ning seetõttu rünnata heatahtlikku äratajat. Pigem on antud olukorras targem jälgida, et uneskõndija endale ega teistele liiga ei teeks ning vajadusel suunata ta tagasi voodisse.