Kaks kõige enam inimesi kimbutavat uneprobleemi on uneapnoe ja unetus. Kui viimase puhul teab reeglina inimene väga hästi, et uni ei ole päris selline nagu ta võiks olla, siis uneapnoe olemasolu võib tulla nii mõnegi inimese jaoks üllatusena.
Uneapnoe
Kõige levinuma, obstruktiivset tüüpi uneapnoe puhul esineb inimesel mitmeid kordi öö jooksul hingamispeetusi, mille ajal inimese hingamisteed vajuvad kas täielikult või osaliselt kinni. Selle tulemusena tekib lämbumise efekt, mille peale võib inimene öö jooksul korduvalt ärgata. Uneapnoe on küllaltki levinud uneprobleem, mis kimbutab hinnanguliselt kuni veerandit meestest ning kümnendikku naistest.
Uneapnoe all kannataja jaoks on selle kõige häirivam tagajärg öise une kvaliteedi langusest tulenev päevane väsimus ja unisus. Lisaks võib apnoe tulemusel esineda päevast meeleolu langust, suurenenud ärrituvust ning mälu- ja tähelepanuprobleeme. Pikas plaanis võib aga apnoe olla väga raskete tagajärgedega unehäire, kuna apnoega käib sageli kaasa vererõhu tõus, mistõttu võivad ajapikku uneapnoe tagajärjel välja kujuneda tõsisemad südameprobleemid. See on ka üks põhjuseid, miks apnoed loetakse üheks kõige ohtlikumaks unehäireks – lisaks päevasest unisusest ja väsimusest tulenevatele ohtlikele olukordadele suurendab uneapnoe märkimisväärselt uneaegse südameinfarkti ning äkksurma riski. Õnneks on uneapnoed võimalik
hea ravisoostumusega edukalt kontrolli all hoida ning leevendada apnoe lühi- ja pikaajalisi tagajärgi. Unepanoe leevendamiseks on mitmeid võimalusi, millest kõige enam kasutatavam on PAP aparaat, mis aitab läbi õhuvoolu hoida apnoeepisoodi ajal hingamisteid lahtisena.
Unetus
Unetus ehk insomnia on väga sageli esinev unehäire, mida iseloomustavad uinumisprobleemid, pikemad öised ärkamised või liigvarajane ärkamine. Sarnaselt apnoele suurendab unetus päevast väsimust ehk energiapuudust. Päevane unisus on aga sageli unetuse puhul pigem madal, mis tähendab, et ka pärast väheste unetundidega ööd võib olla unetul raske päeval uinakut teha. See tuleneb suuresti unetuse sagedasest seosest stressi ning ärevusega. Nimelt esineb unetust rohkem neil perioodidel, kus keha peab kokku puutuma senisest suurema stressiga (näiteks töökoormuse suurenemine või hoopis töökoha kaotamine). Selle tulemusel tekib närvisüsteemis pidev aktivatsioon, mis omakorda takistab uinumist. Kui inimene märkab, et uni ei ole enam endine, lisandub ka muretsemine une enese pärast, mis suurendab stressitaset veelgi.
Unetuse puhul eristatakse lühiajalist (Rahvusvahelise Unehäirete Klassifikatsiooni alusel kestusega vähem kui 3 kuud) ja kroonilist unetust (kestusega üle 3 kuu). Lühiajaline unetus on väga levinud probleem, kimbutades kuni kolmandikku täiskasvanutest. Kroonilise unetuse levimus on mõnevõrra madalam, küündides kuni 10%-ni. Mõlema alatüübi puhul on ravi sarnane ning hõlmab endas voodisoleku aja korrigeerimist ning uinumist takistavate mõtetega toimetuleku parandamist. Uinutid on unetuse ravis näidustatud vaid lühiajaliseks kasutamiseks ega ole kindlasti püsiv lahendus.